Tuneesia

Rahvaarv: 10 383 577 inimest

Pindala: 163 610 km²

Pealinn: Tunis

Üldinfo

Tuneesia, see on iidsete jumalate templid, Colosseum ja Kartago surematu hiilgus, kuum Sahara päike ja kallihinnaline oaaside jahedus, datlipalmide salud ja jasmiinide vürtsikas lõhn, maalilised linnad ja koopaelanike külad. See on soe meri, peene liivaga kuldsed rannad, palmidega ääristatud türkiissinised basseinid ja lumivalged maailmaklassi hotellid. Tuneesia, see on õnnis ja muretu puhkus.

Geograafia

Tuneesia asub Põhja-Aafrikas Alžeeria ja Liibüa vahel. Põhjast ja idast piirab riiki Vahemeri. Teiselt poolt ümbritsevad Tuneesiat Sahara kõrb ja Atlase mäed. Tuneesia mägede keskmine kõrgus on ligikaudu 700 m. Kõrgeim mäetipp on Djebel Chambi (1544 m).

Kliima

Tuneesia põhjaosas ja rannikualadel on lähistroopiline kliima, riigi keskosas ja lõunas aga troopiline kõrbekliima. Kliimat mõjutavad nii Vahemeri kui ka Sahara kõrb. Kõige enam mõjutab Vahemeri Tuneesia põhjaosa. Sügisel ja talvel toovad vastu mägesid põrkuvad põhjatuuled sellesse piirkonda niiskuse, millele vaatamata sajab siin harva – Tuneesia keskmine sademete hulk aastas on 100–1500 mm. Jaanuarikuu keskmine õhutemperatuur on selles piirkonnas 10–21°C, juulikuu oma aga 26–33°C, seetõttu on kevadel ja sügisel mere ääres soe. Suvel on siin küll palav, ent kosutavat jahutust pakuvad merelt puhuvad kerged tuuleiilid. Õhk on siin kuiv, seetõttu ei ole kuumus koormav. Ööd on Tuneesias jahedad.

Keel

Tuneesia ametlik riigikeel on araabia keel. Siinses piirkonnas on väga levinud prantsuse keel. Turismipiirkondades saab hakkama inglise, saksa ja vene keelega.

Usk

98% riigi elanikest on islamiusulised araablased (sunniidid). Tuneeslaste endi sõnul on nende riik kõige liberaalsem islamiriik. Suurlinnades võib tõepoolest leida nii tegutsevaid kristlikke kirikuid kui ka sünagooge. Selles riigis elavad erinevate usundite esindajad üksmeeles.

Riigikord

Tuneesia on1959. aastal jõustunud põhiseaduse järgi presidentaalne vabariik. Riigijuht valitakse viieks aastaks (erandiks on osutunud Habib Bourguiba, kes kuulutati 1975. aastal eluaegseks presidendiks). 1987. aastast sai Tuneesia presidendiks Ben Ali (Zine El Abidine Ben Ali, sünd 1936. aastal). President Habib Bourguiba määras ta 1987. aasta 1. oktoobril peaministri ametisse, kuid juba 1987. aasta 7. novembril teatas president, et astub tervislikel põhjustel ametist tagasi. Ben Ali kuulutas end selle peale Tuneesia presidendiks. Nõnda viidi verevalamiseta läbi riigipööre. Veel samal päeval kuulutati välja demokraatlik põhiseaduse reform. Uus president jätkab oma eelkäija lääneliku poliitika elluviimist. Riigis ehitatakse suuri autoteid, lennujaamu, elumaju, kuid töötus on endiselt Tuneesia peamine probleem. Sellele vaatamata valiti Ben Ali nii 1994., 1999. kui ka 2004. aastal uuesti riigi presidendiks. Tuneesias on president ühtlasi ka riigikaitse juht. Seadusandlik võim kuulub Tuneesias viieks aastaks valitavale ühekojalisele parlamendile Esindajatekojale, mis koosneb 112 rahvasaadikust. Täidesaatev võim kuulub Tuneesia presidendile ja Ministrite Nõukogule. Riigi peaminister on 1999. aasta novembrist Mohamed Ghannouchi. Kohalikke omavalitsusi juhivad presidendi määratavad kubernerid.

Majandus

Tuneesia on põllumajanduslik riik, kus arendatakse ka mäendust ja turismi. Iseseisvumise järel seati Tuneesias piirangud Prantsuse kapitalile ning avardati riigi ja väikeettevõtete sektorit. Tuneesia majanduses on hetkel suur muutuste ja reformide aeg. Riigi peamiseks teenindussfääriks on turism – soe talv ja ajaloolised kultuurimälestised meelitavad siia igal aastal ligikaudu neli miljonit külastajat. Tuneesia ekspordib naftat ja gaasi, samuti tekstiili- ja põllumajandustooteid. Peaaegu kogu riigi tööstus on koondunud pealinna ja selle ümbrusesse. Tuneesia tähtsaimad tööstusharud on toiduaine- ja kergetööstus. Peale selle on riigis mitmeid naftatöötlemise ja musta metallurgia tehaseid, pliisulatusvabrikuid, keemiatööstusettevõtteid, ehitusmaterjalide tootjaid, tselluloosi- ja paberivabrikuid, arendatakse ka vaiba- ja keraamikatööstust. Ligikaudu 50% Tuneesia territooriumist on põllumajandusmaa. Tuneesias kasvatatakse kõige enam oliive (Tuneesia on oliivide kasvatamise poolest Aafrikas esikohal), aga ka teravilja, maisi, tsitruseid, viinamarju, tubakat, suhkrupeeti, aedvilju.

Maavarad

Tuneesia lõuna- ja lääneosas leidub naftat. Riigi läänealadel kaevandatakse fosforiiti ja rauamaaki. Peale selle kaevandatakse Tuneesias plii-, tsingi-, hõbeda- ja elavhõbedamaaki. Riigis leidub ka maagaasi. Suurem osa Tuneesia elektrienergiast tuleb soojuselektrijaamadest, kus toodetakse aastas ligikaudu 12 miljardit kWh. Riigi peamine tulu tuleb Põhja-Tuneesiast, kaugele Vahemerre ulatuvalt Cap Boni poolsaarelt, kus kasvab ligi 60 miljonit oliivipuud. Lõviosa oliivisaagist läheb ekspordiks (Tuneesia on üks suurematest oliiviõlitootjatest maailmas).

Ajalugu

Tuneesia on terve oma ajaloo vältel olnud väga tihedalt Euroopaga seotud. XII sajandil eKr maabusid siinsetel rannikualadel foiniiklased, kes tõid Tuneesiasse esimese oliivipuu. Siit levis puu kogu Põhja-Aafrikasse ja Hispaaniasse. IV sajandil eKr oli Tuneesia suure kaubandusimpeeriumi Kartaago keskus, hiljem sai see ala Rooma impeeriumi osaks. VII sajandil vallutasid Tuneesia moslemitest araablased, XIX sajandil aga prantslased. Tuneesia sai iseseisvaks riigiks alles 1956. aastal, mil tollane president Habib Bourguiba rajas üheparteilise riigi, mida ta valitses 31 aastat.

Ramadaan

Tuneesia on islamimaa ning külalised peaksid moslemite kombeid austama (iseäranis ramadaani ajal). Ramadaan on moslemite kuukalendri järgi üheksas kuu, mille ajal peavad islamiusulised 30 päeva jooksul päikesetõusust kuni loojanguni söögist, joogist, suitsetamisest ja suguelust hoiduma. Paastu ei pea haiged, reisil olevad inimesed ning lapseootel ja rinnaga toitvad naised. Moslemite ajaarvestuse järgi on praegu 1427. aasta. Eelmisel aastal algas ramadaan 24. septembril ja kestis 23. oktoobrini. Tänavu algab ramadaan umbes 12. septembril ning lõpeb 11. oktoobri paiku (täpsed kuupäevad sõltuvad kuufaasidest). Kuna ramadaani ajal ei tarbita alkoholi, ei saa sel ajal riigipoodidest alkoholi osta (tavaliselt on alkohoolseid jooke võimalik osta vaid hotellikohvikutest). Päevasel ajal on suurem osa restoranidest ja kohvikutest suletud. Linn elavneb taas õhtul peale päikeseloojangut, mil kõik sagima ja töötama hakkavad. Ramadaani ajal töötavad ka ööklubid, üksnes alkoholi müügiaeg baarides on piiratud. Riigiasutused, pangad ja kauplused suletakse ramadaani ajal kell 15.00.

Köök

Tuneesia köögile on suurt mõju avaldanud Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania toiduvalmistamise traditsioonid, seetõttu on riigi rahvusköök sarnane peene maitse poolest kuulsale prantsuse köögile. Tuneesia ainus teravamaitseline roog on hariša kaste, mida serveeritakse koos oliiviõliga eraldi nõus ja mis meenutab pisut kaukaasia soolata adžikat. Hariša on punasest piprast, oliiviõlist, petersellist, küüslaugust ja köömnetest valmistatav vürtsikas kaste, kuhu sisse kastetakse leivatükid.
Leiba on tuneeslastel tavaks murda ja süüa kätega. Leiba tarvitatakse ohtralt. Tuneeslaste laualt ei puudu kunagi traditsiooniline lavašš ega pikad saiad.
Tuneesia elanikud söövad peamiselt lamba-, veise-, kitse-, vasika- ja kanaliha, mõnes kohas saab ka kaameliliha maitsta. Avalike restoranide menüüst te sealiharoogi ei leia, kuna moslemitel on sealiha söömine keelatud. Liha pakutakse enamasti hautatult. Ainuke hakkliharoog tuneeslaste söögilaual on kebab. Tuneesia rahvusköögis kasutatakse ohtralt puu- ja aedvilju. Tuneeslastele on omane roogadesse rohkelt mitmesuguseid maitsetaimi panna.
Tuneesias on mereannid ja kala populaarsemad kui lihatoidud, ehkki liha on kalast odavam. Kaladest on odavamad sardiin, skumbria, tuunikala (selle kala nime järgi olevatki Tuneesia omale nime saanud). Tuunikalast valmistatakse väga paljusid erinevaid roogasid. Enamik tuneeslasi armastab väga oma traditsioonilist araabia rooga kuskussi, mida valmistatakse hirsitangust. Kuskuss sobib suurepäraselt hautatud liha kõrvale. Populaarne toit tuneeslaste seas on tšeburek, mille sees on muna või muu täidis. Tuneeslastele maitseb väga omlett liha, juustu ja pipraga, külm raguu ja sütelküpsetatud lambaliha. Piimatoodetest leiate siin üksnes erinevaid juustusid. Supid on Tuneesias prantsuspärased püreesupid. Väga populaarne on siin kõrvitsasupp.
Tuneesias valmistatavates maiustustes on palju datleid ja mandleid. Tuneeslaste traditsiooniline jook on roheline tee piparmündi, pähklite ja mandlitega. Palju juuakse ka jahutatud palmimahla, samuti kohvi, millele lisatakse kardemoni.
Tuneesia veini valmistatakse riigi põhjaosas, Cap Boni regioonis. Tuneesia kuulsaimad veinid on Chateau Mornag ning Magon. Ainus Tuneesias valmistatav õlu kannab nime Celtia – see õlu ei ole kange, kuid kustutab suurepäraselt janu. Proovida tasuks kohalikke valgeid veine Sidi Saad, Sidi Rais ja Muskat de Kelebija, roosasid veine Gris de Tunisije ning Chateau de Russie. Tuneeslased valmistavad ka datlilikööri ning aniisi- ja datliviina Boukha, mis meenutab maitselt samagonni. Alkohoolseid jooke saab osta üksnes riigipoodides ja enne äralendu lennujaama tollivaba tsooni kauplustes. Tuneesia poodides on alkoholi hind väga kõrge, seevastu lennukites müüakse seda märksa odavama hinna eest.